Eesti Teatriliit korraldas koos alaliitudega 24. septembril Stenbocki maja ees piketi, kus osales märkimisväärselt suur hulk teatrirahvast. Korraldajatel oli iga kohalolija panusest hea meel ja oleme tänulikud ka neile, kes mõtetes meid toetasid, aga praegusel järjekordselt kultuurile äreval ajal tahame kõiki valdkonnas tegutsevaid inimesi julgustada enda väärtustamise eest aktiivselt seisma. Loomulikult mõistame ka neid inimesi, kes ei poolda erinevatel põhjustel kollektiivseid meeleavaldusi. Kõigil on õigus oma arvamusele.
 

Piketi eesmärk oli esindada teatrivaldkonna inimeste huve tervikuna ja juhtida tähelepanu kõrgharidusega kultuurispetsialistide miinimumpalga ebasolidaarsele külmutamisele. Võrdluseks tõime välja sama aja jooksul Eesti keskmise palga kasvu (44,34%), mida kõrgharidusega kultuuritöötajatele on lubatud aastaid, ja tarbijahinnaindeksi tõusu (44,2%), mida kasutatakse inflatsiooni mõõtmisel. Need andmed näitavad valusalt kultuurispetsialistide alaväärtustatust. Tänaseks on meile ka teada, et solidaarsuse loori taha peituvad polii- tikud kärbivad kultuurivaldkonda väga ebaõiglaselt – 1,7% mahu juures riigieelarvest moodustavad kultuurikärped 10% kõikidest riiklikest kärbetest tuleval aastal. See on otsesõnu solidaarsuse mõnitamine.
 

Tõsi on ka see, et Eestis on 2022. aasta statistika järgi järsult kasvanud nii suhtelises vaesuses (303 900 inimesel netosissetulek vähem kui 756 €) kui ka absoluutses vaesuses (48 000 inimesel netosissetulek alla 303 €) elavate inimeste arv ning see olukord on äärmiselt murettekitav. Teater on Eesti keele ja kultuuri kandja ning peaks olema kättesaadav kõigile. Selle ideelisuse ja kurva statistika valguses on praktikuna äärmiselt nörritav lugeda ettepanekuid pileti hinna tõstmisest või teatrite ninnu-nännu vabrikuks muutmisest. Eesti Näitlejate Liit on solidaarne kõikide inimestega, kes elavad toimetulekuraskustes. Aga kust maalt jookseb piir, mil kõrgharidusega spetsialist võib oma toimetulekule tähelepanu juhtida? ENL esindab ühte konkreetset ühiskonna osa ja väljendab ning soovib parandada oma liikmete toimetulekut ja me oleme alati olnud ning jääme solidaarseks ka teiste valdkondade esindajatega, kellest sõltub riigi ja kultuuri püsimajäämine või kellel pole võimalust võidelda õiglasema töötasu eest. Praegu aga ei ole riik kultuuriga solidaarne.
 

Kõlama on jäänud küsimus, miks riik üldse peaks kultuuritöötajatele, sealhulgas näitlejatele, palka maksma. Mõned on seda nimetanud lausa anakronismiks. Selle mõiste valguses tuleks ka küsida, miks riik maksab palka õpetajatele, meditsiinitöötajatele, politseile ja päästjatele. Meil on olemas ju erakoolid, erakliinikud, abipolitseinikud ja vabatahtlikud päästjad. Näitlejad on samamoodi spetsiifiliste erialaoskustega kõrgharidusega spetsialistid, kes kannavad edasi Eesti kultuuri ja keelt, ning loomulikult ootavad nad riigilt ka selle töö õiglast väärtustamist.
 

„Aga näitlejatel läheb ju hästi ja teil on võimalus teha lisatöid.“ See on tihti meedia paisutus ja ka teatav ühiskondlik soovunelm. Lisatöö ei ole püsiv sissetulek, seda ei jagu kõigile, seda ei saa pidada normaalsuseks. Põhipalk on see, mis peab oma ala kõrgharidusega spetsialistile tagama õiglase sissetuleku. Tõsi on ka see, et teistel kunstiliikidel on olukord veelgi keerulisem, aga seda ei tohi tõlgendada näitlejate üleolevaks nõudmiseks, vaid tegelikult näitab see kunstivaldkonna alarahastamise probleemi laiemalt.
 

Kuigi ministrid on meediasse loopinud erinevaid numbreid, mis nende sõnul statistikast välja tulevad, siis esiteks on teatrivaldkonnas reaalsus see, et kultuuriministeeriumi enda numbrid paigutavad teatritöötajad riiklike sihtasutuste brutopõhipalga võrdluses kõikide valdkondade seas kõige viimasele reale 1738 euroga. Teiseks on reaalsus ka see, et kõrgharidusega spetsialistide miinimumpalk, mis on lävendiks ka mitmetes muudes arvestustes seoses vabakutseliste tasude või Kultuurkapitali toetustega, on kolmandat aastat külmutatud bruto 1600 euro peale. See ei ole mõistetav. Samamoodi on ebaadekvaatne rääkida mõnekümneeurose palgadiferentsi puhul, et kõik ei saa ju miinimumi. Need diferentsid on marginaalsed ja marginaalsed on ka põhipalgale lisanduvad punktitasud ehk ühe etenduse pealt teenitav lisatasu. Eri teatrites on erinevad süsteemid ja see tasu jääb 10–20 euro vahele bruto. Mõnel teatril pole sedagi võimekust. Lisatasu ei ole püsiv väärtus. Ja kui keegi arvab, et kümme, kakskümmend, kolmkümmend jne aastat teatris töötanud tippnäitlejad peaks rahulduma mõnekümne- või mõnesajaeurose palgalisaga, siis jõuamegi ringiga tagasi kõrgharidusega erialaste spetsiifiliste oskustega keele- ja kultuurikandja väärtustamiseni riiklikul tasandil või õigemini selle puudumiseni. Eriti kulmukergitav on siia kõrvale kuulda kultuuriministri võrdlust riikliku mediaanpalga ja kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalga vahel. Selline retoorika näitab selgelt mõtlematust, kõrghariduse alaväärtustamist ning laiemt poliitilist suhtumist kultuuri.

Ma ei väsi kordamast – meie põhiseaduse preambulis on sättestatud tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. See ei ole eralõbu vaid riiklik kohustus.