"Ja näitleja on nagu merimees. Kumbki ei salli teineteist, aga ikka armastatakse, ikka minnakse tema juurde tagasi - selle vana saatana mere juurde, ehkki tead, et see su kord neelab, ehkki tead, et vaatad surmale otsa. Vast see loobki selle eriskummalise armastuse, mida keegi teine ei mõista. See surma tunne. Sest surmas peitub kõige suurem armastus. Nii nagu O'Neilli meremehed merd, nii kirume me teatrit ja ometi ei saa temata elada. 

Elagu elu, mis põletab rinda!"

23-aastane Voldermar Panso, 21. oktoober 1943 

"Voldemar Panso päevaraamat I"